Kõik kardaanrataste kohta

Kardaanajamiga jalgrattad pole jalgratturite seas eriti populaarsed ja neid näeb linnatänavatel harva. Kuid tehnilisest vaatenurgast ei ole need vähem usaldusväärsed transpordiviisid kui kettajamiga mudelid ja väärivad erilist tähelepanu.

Kardaanjalgrattad leiutati juba ammu – 19. sajandi lõpus. Nii leiutas 1890. aastal inglise leiutaja A. Fernhead kardaani ja paigaldas selle jalgrattale. Esimestel kardaanmudelitel oli võll peidetud kaitsekatte sisse ja asus tagumise hargi kohal. Britid ei hinnanud aga kaasmaalase tehnilist avastust ning juba 1894. aastal müüs autor oma leiutise Ameerika kontsernile Pope Manufactuping. Samal aastal esitas teine ​​Ameerikast pärit disainer sarnasele leiutisele patenditaotluse ja 5 aasta pärast jõudsid kardaanrattad populaarsuse haripunkti.

Ühest suurimast kardaanvõlliga jalgrataste tootjast on saanud autotehas Pierce Arrow auto, selliseid mudeleid seeriaviisiliselt tootnud alates 1910. aastast. Selle tooted olid populaarsed mitte ainult tavakodanike seas, vaid ka spordikeskkonnas. Jalgrataste populaarsust lisas see, et nendega võideti mitu rattavõistlust, mille tõttu olid nad mõnda aega kettmudelitest üle.

Ka Euroopas olid kardaanrattad laialt tuntud ja suure nõudlusega. Kindlalt on teada, et just selliste jalgratastega varustati ka paljud Teise maailmasõja aegsed Saksa armee jalgrattaüksused. Tsaari-Venemaa ei jäänud alla Euroopale, kus 20. sajandi algusest alustati kardaanrataste tootmist. Kodusõja ja kahe revolutsiooni tõttu nende tootmine aga peatati.

Kardaanvõlliga jalgratta seade erineb märgatavalt kettajamiga jalgrataste konstruktsioonist. Sellistel mudelitel pole tavalisi ketirattaid ja kette ning pöördemoment pedaalidelt tagarattale kandub üle hammasrataste kaudu. Võll on tugev terastoru, mis haakub jäigalt ratta hammasrattaga. Selle tulemusena pole mehhanismil painutatavaid elemente, mis tagab selle tugevuse ja lihtsuse.

Klassikalistel jalgratastel vajab kett regulaarset puhastamist ja määrimist, venib kiiresti välja ja vajab väljavahetamist. Ka tähed kuluvad ja vajavad pidevat jälgimist. Kardaanajam ei nõua rahalisi investeeringuid, välja arvatud haruldane hammasrataste määrimine.

Lisaks füüsilisel pingutusel juhitavatele jalgratastele on kaasaegsed tootjad käivitanud kardaanajamiga elektrijalgrataste tootmise. Selles konstruktsioonis kasutatavad laagrid ei vaja määrimist ning kõik osad on valmistatud eriti vastupidavast materjalist.

Hoolimata asjaolust, et kardaanajamiga mudelid kaotavad klassikalistele mudelitele märkimisväärselt populaarsust, neil on siiski mitmeid eeliseid.

• Kardaaniga rattad eristavad tänu kliirensile (ratta madalaima punkti ja maapinna vaheline kliirens) suurema murdmaavõimega, mistõttu saab neid kasutada jalgratastena maastiku- ja maastikumatkadel. Sellised mudelid ei klammerdu äärekivide külge ja sobivad seetõttu suurepäraselt linna.
• Hammasrataste ja kettide puudumise tõttu pole ohtu pükse määrida või rebida.
• Kardaanülekanded on väga töökindlad, vajavad harva hooldust ega vaja reguleerimist. Esimene hooldus tehakse 30 tuhande kilomeetri järel, pealegi ketiproovidel - iga 2-5 tuhande järel.
• Jalgrataste jõuülekanne on usaldusväärselt kaitstud mustuse, vee ja liiva eest – see on kõigi ketimudelite nuhtlus.
• Suure hulga liikuvate osade puudumise tõttu on tagavedrustus täpne ja tasakaalustatud.

Kardaanajamiga jalgrataste puuduste hulgas märkige suur kaal: keskmiselt kaalub selline ratas umbes 17 kg, mis on 1-3 kg rohkem kui sarnaste kettajamiga mudelite kaal. Tähelepanu juhitakse ka vähesele käikude arvule (3 kuni 8), samuti rikke korral iseparandamise võimatusele. Selgus täpsemad uuringud ratta võimsuse kadu võrreldes traditsiooniliste proovidega, mis oli umbes 3%.

Kui kardaanratas rattasõidus ei osale, siis pole see kaotus nii põhimõtteline. Paljud tarbijad märgivad ka kardaaninäidiste kõrget hinda, kuid kulud tasuvad aja jooksul minimaalse hooldusinvesteeringuga. Seega võib järeldada, et tingimustes, mis nõuavad rattalt kiireid omadusi, on vaieldamatu liider kettratas.

Kardaanajamiga jalgrataste tootmisega tegeleb vähe tootjaid, mis on seletatav turundusriskide ja disainide vähese populaarsusega. Mõned ettevõtted on aga üsna edukad oma toodete väljalaskmisel ja turustamisel, millel on vaatamata enamiku motomeeste skeptilisusele oma fännid.

• Kõige populaarsem kardaanrattafirma on Alpine. Ettevõte toodab töökindlaid jalgrattaid, mille peamiseks eeliseks on käikude müravaba töö, lihtne sõit ja pikk kasutusiga. Enamik jalgrattaid on varustatud planetaarrummuga, mis tagab 7 käiguvahetuse. Üsna populaarne on mudel Alpine Bike 30M, mida eristab hea sõit, kõrvalise müra puudumine sõitmisel ja sujuv sõit. Võll vajab minimaalset hooldust ja on 50 g õliga aastas. Ratas on varustatud tagaraami, tiibade ja vedrudega istmega.

• Ettevõte Eltreco tegeleb suurte linnade elanike seas väga populaarsete kardaanajamiga elektrijalgrataste tootmisega. Mudelite populaarsus on tingitud mõne mudeli kokkupandavast disainist. (Patrulli kardaan ja meisterkardaan), elektrimootori suur mootoriressurss ja konstruktsiooni üldine töökindlus.

• Veidi vähem tuntud firmade tooted Mifa ja dünaamilised jalgrattad, mis toodab kvaliteetseid kardaanrattaid, mis on mõeldud linna- ja maamatkadeks.

Videoülevaadet kardaanajamiga rattast saate vaadata allpool.