Kõik liiklusmärgist "Jalgrattatee"

Jalgrattasõit pole ainult sport. Viimase 10-15 aasta jooksul on jalgrattast saanud täisväärtuslik transpordivahend, mis võimaldab jõuda pooleteise tunniga ummikutest ummistunud metropoli teise otsa. Nendel aastatel, mil jalgratturid esimest korda tänavatele hakkasid, moodustati liikluseeskirjad, mis olid suunatud spetsiaalselt sellele kodanike kategooriale.

Jalgrattur on ka juht, aga mitte auto, vaid oma ratta oma. Ta on täieõiguslik liikleja. Jalgratturitele on teedel eraldatud kümmekond hoiatavat, keelavat ja ettekirjutavat märki ning nende hulgas ka märk “Jalgrattatee”.

See märk viitab auto- ja mootorrattajuhtidele, jalakäijatele, et nad ületavad või on jõudnud rattatee algusesse (või lõppu).

1. Jalgrattateed ületades vähendab auto või mootorratta juht kiirust. Kui jalgrattatee ei ole nähtav (näiteks puude, majade ja hoonete, piirdeaia vms tõttu), peab juht aeglustama või vähendama oma sõiduki liikumist väga väikese kiiruseni. Üsna sageli satuvad jalgratturid vastu, lahkudes otse mööduvate autode rataste alla.
2. Autojuhil ei ole õigust jalgrattateel sõita ka siis, kui kogu tee või plats on selleks ette nähtud. Parem on tal jõuda lähima auto ristmikuni ja sellest kohast mööda minna. Kuid statistika järgi on ühe konkreetse rattatee kohta kümneid igapäevaseid rikkujaid.
3. Jalakäijad ei tohi ka jalgrattateel kõndida, kui läheduses on kõnnitee. Kui teekatet pole, peab ta olukorda kontrollima, võttes riski rattaga või teel kõndida. Siiski kõnnivad seda mööda iga päev sajad rattatee kõrvalt mööduvad jalakäijad, pidades sildi "Jalgrattatee" ilmselt tee kaunistuseks.

Niisiis, Rattateed on vaja selleks, et vähendada õnnetusi jalgrattaga sõitmisel. See on ka jalakäijate ja autojuhtide ohutuse tagatis. Paljudes Venemaa linnades, eriti väiksemates, puuduvad rattateed üldse. Euroopa linnades peab iga kiirtee, tänava või puiestee kõrval olema rattatee - kordades rohkem kui meil, kasutab kodanikke igapäevaste probleemide lahendamiseks jalgratast.

Vene jalgratturid on sunnitud oma eluga riskima, sisenedes ja ületades pidevalt puiesteid. Nende turvalisus on osaliselt tagatud fooridega. Rohelise tulega oma ojale, milles liigub üksik jalgrattur, hakkab ta liikuma samal ajal kui kõik teised. Ta peatub koos teiste samas liikluses osalejatega, märgates, et punane tuli hakkab põlema (või on juba põlema). Tihtipeale järgib jalgrattur autojuhtidele antud juhiseid, pöörates ristmikul koos oma sõidurajal osalejatega vasakule. Ja kus see ei anna mingit märku, et tahaks sinna keerata. Ja seda peetakse juba liiklusreeglite rikkumiseks.

Märk "Jalgrattatee" on tähis valge jalgratta silueti sinisel ringil (külgvaade). Ring on piiritletud valge joonega ümbermõõdu ümber. Sama pilt, kuid punase joonega läbi kriipsutatud, tähendab "rattatee lõppu".

On ka teisi märke:

1. "Jalgratturite ja jalakäijate liikumine" - hoiatusmärk, mis on neile ja teistele liiklusgruppidele ettekirjutusena, et siin tohivad liikuda ainult nemad. Kombineeritud liiklusrežiim näeb ette, et jalakäijad ja jalgratturid peavad üksteisele teed andma.
2. "Jalgratturid keelatud" - tähendab, et jalgrattur ei saa siit mööduda, kuna segab pidevat ja aktiivset autoliiklust. Sellele tänavale või teele võib olla palju juurdepääsuteid. Siin võib jalgrattaga sõitmine põhjustada suuri õnnetusi.
3. "Rattatee ületamine" - annab teada auto prioriteedist.

Viimastel aastatel on jalgratturite vajadusteks ümber varustatud ka foore. Jalgratturite jaoks asetatakse neljas roheline või kolmevärviline piiluauk, mille klaasile kantakse jalgrattamärgi kujutisega šabloon. Samas on valgusfoorid alamehitatud eraldiseisva mikrokontrolleriga, mis juhib selle silma sära värvi, või värskendatakse neid sellega otseseks tööks.

Märk "Jalgrattatee" on paigaldatud:

• paremale sõiduteest ja kõnniteest kas äärekivide või muruplatsiga piiritletud rajast;
• kohe pärast iga teega ristumist – kui jalgrattatee pärast seda ei lõpe;
• tee puhvertsooni lähedal või teisel pool parkimiskohti, kus on jalakäijate ja jalgratta osa;
• tänavatel, kus liiklus on sõidukitele suletud;
• muldkehadel, kus on rattasõiduks sobivad teed;
• kitsaste tänavate piirkonnas ja sildadel, kus on ette nähtud liiklemine ka jalgratturitele;

Viimasest kolmest valikust on vähe kasu, kui vormil on takistusi:

• jalakäijate rahvahulgad edasi-tagasi tuiskavad;
• jalgrattasõidu kiiruspiirangu mittejärgimine (majade läheduses - kuni 20 km / h, jalgrattateedel - kuni 30);
• tsooni järsk ahenemine, mis põhjustab jalgratturite sagedasi kokkupõrkeid üksteisega (vastutulevas liikluses) ja jalakäijatega.

Rada tuleks tähistada vastav marker. Märk ise (ja märgistus) kohtab sageli parkides ja väljakutel. Megalinnades on linna keskosas sage rattatee, mis loob mugavuse kõigile liiklejatele. Tihti on see ühesuunaline – liikumissuund mööda seda ühtib kõrvaloleva liiklusrajaga.

Venemaal pole see nähtus veel juurdunud.

Hea märk on see, kui rattatee on sõiduteest piiratud piirete, raudbetoonpõrandate või piirdeaedadega, lähenemisääred on teega tasandatud ja kaherealine. Samuti tuleb märkida radade suund. Teekaldteed peaksid asuma nii, et autodel oleks raske rattateele siseneda.

Norras ja Rootsis on jalgrattateed sageli ühendatud kõnniteedega.Kui poleks märgistust ja "jalgratta" šablooni, ei pööraks te rattateele tähelepanu.

Kui arvad, et oled rattaga sõites anonüümne ja kontrollimatu, sõidad omavoliliselt välja puiesteedele ning liigud rahvarohketes ja vaba aja veetmise kohtades, austamata samas teiste huve ja õigusi, siis aja need mõtted kohe peast välja.

Jalgrattal istudes eeldab jalgrattur vajadust teha seda nõudvates olukordades järgmisi toiminguid:

• vasakule pöörates tõstab ta küünarnukist kõverdatud käe üles - ja osutab samamoodi selles suunas - paremale pööramiseks;
• pidurdades avalikult teelt jalgrattateele väljasõidul, tõstab ta ühe käe;
• avalikult teelt rattateele sisenedes ilma kiirust maha võtmata näitab ta väljasirutatud käega liikumissuunda;
• jalgrattur võib ristmikel teid ületada ainult siis, kui autod annavad talle teed;
• kui on vaja teed ületada, võtab jalgrattur kiirust maha ja laseb autod mööda, seejärel sõidab edasi;
• kui rada ei ristu teed, vaid lõpeb ja kaugemale läheb ainult ülekäigurada, peab jalgrattur rattalt maha tulema ja ületama tee jalgsi;
• kui jalgrattur sõidab elektrijalgrattaga (või bensiinimootoriks ümberehitatud jalgrattaga), on tema kiirus piiratud 60 km/h, kuna autojuhtidel ei tohiks ta sõita kiirusega üle 20 km/h külgnevatel aladel, parkides ja ruudud;
• alla 14-aastastel lastel ei ole õigust iseseisvalt sõita avalikel teedel;
• jalgratturid võivad sõita maantee või puiestee katkematu sõiduraja (õla) taga, liikudes 10-liikmelistes rühmades;
• lubatud vedada pagasiruumis kaupa, mis ei sega jalgratta juhtimist;
• jalakäijate tsoonis võib sõita jalgrattur, kes veab alla 7-aastast last;
• jalgrattur peab järsult aeglustama, kui eessõitev auto pöörab paremale, sellest annab tunnistust parempoolse suunatuli, mille auto juht sisse lülitab – kuhu iganes ta pöörab;
• olles sõitnud jalgrattatee lõppu ja komistanud vastava märgi otsa, peab jalgrattur seejärel rattalt maha tulema ja roolist kinni hoides sellega sõitma;
• kui tänava (puiestee) maantee või tee läheduses on veel rattatee, ei ole jalgratturil õigust üldise liiklusega liituda;
• öösel, udus ja tunnelist sõites on vaja sisse lülitada tagumised punased ja eesmised valged tuled;
• keelatud on jalgrataste vedamine mis tahes viisil, välja arvatud jalgrattahaagisega sõitmine, millel on ka punased esituled.

Kaherealise rattatee puudumisel võib jalgratturite vastutulev liiklus olla raskendatud.

Kuigi jalgrattur peab teed ületades autod mööda laskma, siis praktikas lasevad autojuhid jalgratturit pigem mööda. See on tingitud asjaolust, et üksikud jalgratturid jäävad suurema tõenäosusega vahele kui need, kes sõidavad rühmas. Paljud neist ei pruugi enne autorooli istumist liiklusreegleid üldse tunda. Kõikide tagajärgedega õnnetuse juhid omakorda ei vaja: lihtsam on jalgrattur mööda lasta kui auto korda teha ja seaduse ees vastutada õnnetuse muude tagajärgede eest.

Märgi tegevus algab raja algusest, mille lähedale see on paigaldatud, ja lõpeb siis, kui teel on pööre või ristmik või silt “Rattatee lõpp”.

Võimud ei kehtestanud lihtsalt eraldi mõisteid inimestele, kelle sõidukiks on jalgratas, mitte auto. Liikluseeskirjas tehakse järgmised muudatused.

1. Põhjuste arv, miks jalgrattur jätab endale õiguse sõita teeserval (väljaspool äärmist kindlat sõidurada), suureneb. Mõned jalgrattad, näiteks maantee- või e-jalgrattad, võivad saavutada kiiruse 40 kilomeetrit tunnis või rohkem.
2. Ristmikul, kus foori ei põle, annab jalgrattur teed autodele, mis ületavad tema sõitvat teed või lahkuvad külgnevatest juhtide aladest.
3. Ülekäigurajal ei tohi jalgrattur segada kõndivaid inimesi.

Vaatamata sellele, et jalgratturite trahvid on kordades väiksemad kui liikluses osalejate samalaadsete rikkumiste eest, võib liikluspolitseinik igale reeglit rikkuvale jalgratturile määrata vastava trahvi.

Kõigile liikumisel osalejatele on aga ette nähtud karistused:

• autojuhtidele - jalgrattateele või jalakäijate alale sisenemine ähvardab 2000 rubla trahvi;
• autojuhte, kes pargivad oma auto jalgrattateele või ülekäigurajale, määratakse rahatrahv 2500 rubla;
• jalakäijad, kes kõnnivad mööda sõiduteed või jalgrattateed - rahatrahv 1000 rubla;
• jalgrattureid, kes suhtuvad liiklusreeglitesse vastutustundetult (näiteks eiravad keelumärki), karistatakse 800 rubla trahviga;
• purjus jalgratturid maksavad 1000-1500 rubla. – olenevalt hädaolukorrast.

Märgi "Jalgrattatee" kohta vaata allolevast videost.