Tätoveering kristluses: kas see on patt?

Euroopa tsivilisatsiooni kultuuris on tätoveeringud suhteliselt uus nähtus (me ei võta arvesse primitiivset süsteemi). Nad kohtusid suurte geograafiliste avastuste ajal, kui reisijad ja misjonärid kohtasid tätoveeritud põliselanikke.

Enda kehale kujutiste joonistamisega seotud moesuund Euroopa elanike seas sai alguse alles 20. sajandi keskel noorte subkultuurides (v.a vanglasümbolid). Enne seda kasutati kristlikus maailmas tätoveeringuid kurjategija või kerge voorusega naise märgistamiseks.

Inimkeha tätoveeringute juured ulatuvad kaugele kristluse-eelsesse minevikku – paganlusse, okultismi. Siis ei teadnud inimesed veel üheainsa jumala olemasolust, vaid ehitasid oma religiooni üles suhtlemisele madalate vaimudega läbi rituaalsete riituste, maagia ja kehale rakendatud sümbolite.

Piibli suhtumisest tätoveeringutesse rääkides viitavad nad tavaliselt Vana Testamendi 3. Moosese raamatus kirjutatule: „Ära tee oma kehale lõikeid ja ära torgi endale kirja. . Mina olen Issand." Jumal teeb selle selgeks kehale kirjutamise ja joonistamise komme ei ole lubatud.

Madalamate vaimude, tegelikult kurjuse teenijatega austamine ja flirtimine on tätoveeringu sümboolika kaudu vastuvõetamatu inimeste seas, kelle Mooses orjusest välja viis ja jõudis teiste väärtusteni, mis erinevad vägivallast, julmusest, röövimisest, mis õitsesid. paganliku elanikkonna seas. Seega on üks põhjusi, miks Jumal tätoveerituid ära ei tunne, erinevus inimeste vahel, kes elavad Jumala käskude järgi, ja nende vahel, kes austavad ebajumalaid.

Teine põhjus oli sõnastatud juba Uues Testamendis apostel Pauluse kirjas korintlastele, mis räägib inimkehast kui Jumala templist. Peame austama "anumat", mis sisaldab meie hinge, mitte rüvetama seda tätoveeringutega.

Arvestades, et inimesed on loodud Jumala sarnaseks, võib keha kaunistamist joonistustega pidada katseks muuta Jumala loodut veelgi täiuslikumaks. See on sügav patune pettekujutelm, sest ei saa olla midagi täiuslikumat kui Jumala looming.

Maailm on muutunud ja tänapäeval mõtlevad vähesed inimesed rituaalsele sümboolikale ja maagiale. Tätoveeringud kehal on sageli mõttetud ja näevad välja rohkem kui kunstiteos. Tekib küsimus, kas kehale saab toppida kahjutuid jooniseid ja pealdisi, kuna sellist ilmingut kristluses käsitletakse.

Õigeusk on õigeusk, mille vaated pole muutunud tuhandeid aastaid. Kirik usub tänapäevalgi, et on võimatu ehtida end rohkem kui see, mille Jumal meid on loonud, ning kõiki katseid seda teha peetakse väljakutseks Jumalale ja neid peetakse patuks.

Kui järele mõelda, siis inimene teeb juba niigi palju patte, millest tal on väga raske üle saada. Miks lisada veel üks tätoveeringu kujul, kui saate ilma selleta hõlpsalt hakkama? Lisaks pole inimkeha tätoveeringud nii kahjutud. Arusaamatut pealdist või meile meeldivat kaunist graafilist joonist üle kandes ei saa me isegi aru, et tähistame end satanistide, neopaganate, okultistide märkidega, võimaldades seeläbi oma ellu siseneda kaugeltki mitte eredatel jõududel.

Näiteks juhtum elust. Noor, 23-aastane, seni tundmatu näitleja sai endale tätoveeringu, mille kujul on kirjas punk-subkultuuri loosung Live quick die young (“Live fast, die young”). Autoreisil nägi ta maanteel õnnetust, peatus kannatanuid aitama. Sel hetkel sai ta autolt löögi ja hukkus.

Mõnikord õnnestub inimestel ohtlikke tätoveeringuid eemaldada ja nende elu muutub paremaks. Kuid tuleb meeles pidada, et pealdise kuvamine on 10 korda keerulisem kui selle täitmine.

Peab ütlema, et tänapäeva preestrid ei arvesta enam nii kategooriliselt erilistel puhkudel tehtud tätoveeringute olemasolu. Mõned usuvad, et pole ainult must ja valge, iga juhtum on individuaalne, teised, vastupidi, väidavad, et Issandal pole topeltstandardeid ja tätoveering on eranditult patune.

Mõnikord esitatakse küsimus, kas kohutavat operatsioonijärgset armi on võimalik varjata mõttetu tätoveeringuga, kas see on patt. Preestrite vastuseid kokku võttes võime järeldada, et sellise lähenemisega ei peeta seda patuks. Kuid Jumala jaoks pole kohutavaid arme, ta näeb inimest sügavamalt ja kui temas on tõeline vaimne ilu, on see Kõigevägevama jaoks nähtav ja ülejäänu on ebaoluline.

Usklike küsimusele, kas nende usu rõhutamiseks on võimalik teha õigeusu sümbolitega tätoveeringuid, vastavad vaimulikud ühemõtteliselt - see on võimatu. Oma seotust õigeusu usuga saame deklareerida rinnaristi abil, mida me ei eemalda ristimisriituse hetkest.

Maal tätoveerib randmele väikese risti vaid üks õigeusu kogukond – see on kopti õigeusu kirik Egiptuses. Fakt on see, et selles moslemiriigis on kristlasi vähe ja kui selline inimene sureb, on võimalus, et ta tunnistatakse kristlaseks ja maetakse tema usu tavade kohaselt.

Teine põhjus, mida kopti usklikud peamiseks peavad, on arguse tee ära lõikamine ja mitte reetmine Kristus, kui sa pead olema islamistide käes. Lõppude lõpuks ei saa te tätoveeringust kiiresti lahti saada, mis tähendab, et te ei saa varjata oma seotust õigeusu usuga.

Kui inimene ei teinud rituaalseid maagilisi tätoveeringuid, vaid kujutas oma kehal midagi neutraalset, ei tähenda see, et teda ei juhiks patt. Et selles veenduda, tuleb lihtsalt mõelda, miks ta tätoveeringu tegi. Põhjused on erinevad ja kõik ei vii Jumala juurde – protest ühiskonnale, tahtsin silma paista, tähelepanu tõmmata, rõhutada oma paremust, kellelegi meeldida.

Vanusega tuleb tarkus ja soov vabaneda mineviku vigadest. Me ütleme teile, kuidas seda õigesti teha, kasutades preestrite nõuandeid. Väline tätoveeringust vabanemine ei tähenda veel inimese täielikku lahtiühendamist nendest jõududest, millega ta on end sidunud, seetõttu ei saa ta ilma templisse tulemata hakkama.

Peate alustama ülestunnistusest, siirast meeleparandusest kogu südamest. Siis peaksite leidma hea kliiniku ja palvega, paludes Issandalt abi, vabanema oma keha tätoveeringust.