Kõik muusikariista vioola kohta

Viola (itaalia keelest vioola) on terve keelpillidega poognaga muusikariistade perekond, mis on tuntud juba vähemalt 15. sajandist. 18. sajandil teenimatult unustatud. 20. sajandil teist korda sündides rõõmustavad viiulid jätkuvalt akadeemilise muusika tundjaid ja köidavad üha enam heliloojate tähelepanu.

Kindlalt on teada, et 16. ja 17. sajandi vahetusel valmistas Itaalia meister Lituer uue muusikariista. Autor võttis aluseks hispaania vihuela, mille ta jättis sama häälestusega, kuid muutis keha ja kaela kuju. Lisaks ei tehtud kujunduses põhimõttelisi muudatusi ja instrument eksisteeris algsel kujul umbes 200 aastat. Renessansiajal võis viiulite meloodilist heli kuulda jumalateenistustel, aristokraatlikel vastuvõttudel ja pidustustel.

Esimesed vioolad olid üsna kohmakad, mis tähendas, et neid sai mängida ainult istudes. Esineja pidi samal ajal hoidma pilli vertikaalselt, toetades seda reiele või hoides seda põlvede vahel. Selline vioola sai eesliite "da gamba", mis tähendab itaalia keeles "jalga".

Veidi hiljem ilmusid väiksemad pillid, mida mängides hakati õlale panema. Nad said eesliite "da braccio", mis tõlkes tähendas "käes".

Vioola kõla oli nii meloodiline, et naaberriigid hindasid uut pilli kiiresti ja tegid selles isegi mõningaid muudatusi. Nii hakkasid prantslased heli täiustamiseks paigaldama sellele uue tehnoloogia abil valmistatud keelpilte. Nad mässisid tavalised ketguti nöörid hõbetraadiga ja keerutasid neid.

Vioola populaarsuse hiilgeajaks Euroopas peetakse õigustatult 17. sajandi algust. Just sel perioodil astus pill suure sammu aristokraatlikesse massidesse ja peaaegu igas jõukas peres oli korraga mitu erinevas suuruses eksemplari. Suure panuse vioolamuusika arendamisse andis Inglismaa, kelle heliloojad kirjutasid ehk kõige rohkem vioolale teoseid.

Kuid 18. sajandi keskel vajus vana hea vioola tagaplaanile ja andis teed moekale viiulile. Publik eelistas viiuli pehmele ja summutatud tämbrile eredaid ja mahlaseid viiulihelisid, reetes iidse pilli teenimatu unustusehõlma. Viimastest toonastest silmapaistvatest violistidest väärib märkimist Haydni kaasaegne ja kolleeg Carl Friedrich Abel, kelle surmaga kadus pill professionaalselt akadeemiliselt enam kui sajandiks.

Vioola taaselustamine leidis aset alles 20. sajandi esimesel poolel selliste suurte muusikute nagu Paul Grummer, Christian Debereiner ja August Wenzinger jõupingutustel. Just nemad viisid pilli kontserdilavadele tagasi ja andsid sellele teise elu.Läbi 20. sajandi toimus aeglane, kuid järjekindel professionaalse esinemiskooli taastamine ning tänaseks on vioola esindatud Euroopa ja Ameerika juhtivates konservatooriumides.

Perepillide klassifikatsiooni saab teha suuruse, keelpillide arvu, tämbri, proportsioonide, häälestuse ja registri järgi.

• Esimeste viiulite suurused olid üsna mitmekesised. Nende hulgas oli nii keskmise suurusega mudeleid kui ka üsna suuri näidiseid. Ja alles 16. sajandiks, viiulite da gamba ja da braccio tulekuga, olid suurused põhimõtteliselt standardiseeritud.

• Stringide arv on aja jooksul muutunud. Kui päris esimestel pillidel oli 5 keeli, siis hilisemates sämplites 6 või isegi 7 keeli. Veelgi enam, et parandada heli tavapäraste veenide keelde all, tõmbasid meistrid metallkeeli, nn resonantskeeli. Need ei olnud mõeldud mängimiseks ja hakkasid kõlama siis, kui põhikeeled vibreerisid, andes helile ainulaadse, lummava tämbri.

• Mis puutub proportsioonidesse, siis siis näiteks da gamba mudelites oli nööride pikkus keha suhtes mõnevõrra väiksem kui sama suhe da braccio sordis. Jalanäidiste õlad olid rohkem kaldu kui käte omad ning äärised, vastupidi, massiivsemad ja ilmekamad.

• 17. sajandi lõpuks hakati viiuleid jagama sopraniteks, altideks, tenoriteks ja bassideks., ja bassimudeleid kasutati peamiselt ansamblipillina, samas kui sooloesinemistel nõuti teisi sorte.

Tuleb märkida ja erinevates riikides populaarsete tööriistade modifikatsioonid. Näiteks, vioola pätt oli veidi suurem kui da gamba ja oli Inglismaal populaarne ja vioola da bardone oli 7 peamist, 15 resonantskeelt ja oli mõeldud mitte ainult poognaga mängimiseks, vaid ka pizzicato jaoks.

viola pomposa leiutas Bach ja oli vioolast veidi suurem. Viola pardyus peeti kogu pere väikseimaks ja meenutas viiulit ning inglasi violetne oli väga sarnane vioola d'amour - elegantne tööriist armastajatele.

Vioolal on ebatavaliselt õrn ja pehme kõla, mida sageli täiendab resoneerivate keelpillide heli.

Viiulimeloodiaid salvestati peamiselt mensuuri noodikirjas, kasutades lauto tablatuuri. Tänu oma suurepärasele kõlale kasutati vioolasid sageli akadeemilistes orkestrites soolopillina ning spetsiaalselt neile komponeeriti ricercarid, süite ja madrigalid.

Viola perekonnaga on seotud palju hämmastavaid fakte, siin on neist kõige huvitavamad.

• Kuulus inglise maalikunstnik Thomas Gainsborough unistanud alati eraldatusest mahajäetud külas ja nautinud viiulit.

• Meister John Rose kasutas tööriistade valmistamisel nikerdamist, kaunistades raisakotkaste päid inimeste ja loomade kujutistega.

• Louis XIV vioolade kollektsioon koosnes 24 tükist. Lisaks mängis "päikesekuningas" neid suurepäraselt.

• Inglise türannikuningas Henry VIII oli ka üsna pillimeister.. Ja tema kollektsioon koosnes 19 eksemplarist.

• Helilooja Joseph Haydn et meeldida oma meistrile prints Esterhazyle – suurele viiulimängu austajale – kirjutas ta sellele pillile 126 teost.

Viola da gambat saate kuulda järgmises videos.