Kõik muusikariista kohta erhu

Erhu - see on ühe Hiina viiuli sordi nimi. Artiklis käsitletakse selle struktuuri ja kõla iseärasusi ning selle muusikainstrumendi ajalugu.

Erhu on iidne Hiina viiul, mis kuulub keelpillide perekonda. Seda peetakse Hiina huqini instrumendi variatsiooniks.

Sellist muusikainstrumenti on raske nimetada täieõiguslikuks traditsiooniliseks viiuliks, millega paljud on harjunud. Sellel on 3 oktaavi ulatust ja ainult 2 keelt, mis on valmistatud siidist ja mida muusik sõrmedega mängides venitab. Selle põhiosade hulka kuuluvad lisaks keelpillidele kõlalaud, puidust resonaator, mis võib olla kuusnurkne või silindriline, aga ka maonaha membraan.

Lisaks hõlmab see ka instrumendi kaela. Varem oli kogu pill koos kaelaga umbes 60 sentimeetrit pikk. Kuid nüüd on selle suurus veidi suurenenud, kuna kaela pikkus hakkas ulatuma peaaegu terve meetrini, nimelt: 80 sentimeetrit. Just kaelaga ühendatakse nöörid metallklambriga.

Pilli korpus on peamiselt valmistatud tihedast puidust, näiteks roosipuust või eebenipuust.

Pilli saadab kumer vibu, mis on valmistatud bambusest varrest. Selle abiga mängitakse meloodiat. Ka vibul endal on oma nöör, mis on valmistatud hobusejõhvist. Tavaliselt on see fikseeritud kahe peamise stringi vahele nii, et see on erhuga üks.

Mängimiseks hõõrutakse seda vibu spetsiaalselt kampoliga, et suurendada hõõrdumist. Muusikud pööravad sellele etapile erilist tähelepanu.

Hiinas on palju traditsioonilisi muusikainstrumente, mida erhuga võrreldes võib tõesti nimetada iidseteks. Erhu on üsna noor, ta on umbes tuhat aastat vana.

Selle muusikainstrumendi kujunemise iga etappi on keeruline sorteerida. Pikka aega peeti seda nomaadide instrumendiks, seetõttu muutis see väga sageli oma asukohta koos rändrahvaste rühmadega.

Esimest korda andis erhu endast tuntuks Hiina põhjapoolsetes piirkondades. Oma päritolu tõttu peeti instrumenti barbaarseks.

Talupoegadele ta aga meeldis. Nad esitasid sellel oma rahvalaulu, mis kirjeldas nende igapäevast rutiini, seal räägiti sellistest tavalistest asjadest nagu kalapüük ja kariloomade karjatamine.

Erhu muutus tõeliselt nõutavaks alles perioodil, mil Hiinas valitses Tangi dünastia ehk 7.-10.sajandil pKr.

Teatud aja pärast hakati seda muusikainstrumenti üha sagedamini kasutama erinevates ansamblites ja isegi Pekingi ooperiorkestris. See on muutunud väga levinud kogu Hiinas, nii maa- kui ka linnapiirkondades.

Teda hinnati ainult tänu sellisele muusikule nagu Liu Tianhua. Just tänu temale sai erhu täisväärtusliku soolomuusika instrumendi staatuse. Üks tema kuulsamaid teoseid on meloodia nimega "Teine kevad peegeldab kuud", nüüd on see klassika.

Rahva seas kogub Erhu veelgi populaarsust pärast Hiinas aastavahetusele pühendatud galakontserdi "New Tang Dynasty" demonstratsiooni 2004. aastal teles.

Päris särav esitus, sealhulgas muusika ja erinevad tantsud, mis esindasid tõelist hiinlaste kultuuri, jättis inimestele väga positiivse mulje.

Nii korraldati 2006. aastal selliseid kontserte paljudes suuremates linnades peaaegu üle kogu maakera. 2008. aastal toimusid kontserdid taas ning linnade arv, kus neid korraldati, kasvas, nagu ka üritustel osalejate arv.

Just erhu viiul tekitas kontsertide publikus erilist rõõmu. Pilli mängis tuntud muusik, proua Qi Xiaochun, kelle isa õpetas erhut mängima. See neiu on üks tuntumaid Erhu esinejaid.

Välja arvatud tema, Pilli populariseerimisele aitas kaasa ka selline erhumängu meister nagu George Gao.

Praegusel ajal kuuleb erhu kõla mitte ainult sedasorti kontsertidel, vaid ka Hiina ooperis ja teatris, nimelt: draamalavastustes. Pealegi, Erhut kasutavad aktiivselt ka erinevad muusikakollektiivid.

Erhu kõla on üsna õhuke, justkui siidine. Seetõttu kasutatakse seda instrumenti kõige sagedamini sujuvate muusikaliste kompositsioonide esitamisel. See instrument suudab hõlpsalt simuleerida nii nuttu kui ohkamist ning edastada isiklike vestluste õhkkonda. Meistri käe all saab ta jäljendada loodushääli, linnulaulu, hobuse norskamist, kevadpiisku, tuulist ulgumist ja möirgamist ning muid hääli.

Taevaimpeeriumis sai sellise muusikariista nagu erhu mängimise õppimist alustada alles 4. eluaastast.

Mängu ajal asetatakse erhu vertikaalselt, toetades samal ajal jalga põlvele. Sel juhul peaks vibu olema esineja paremas käes, teise käe sõrmedega aga keeli vajutama.

Levinuim erhu mängimise tehnika on "põiki vibrato". Selle põhimõte seisneb selles, et esinedes vajutab muusik keelpillid alla, mis muudab mõnevõrra pilli kõla.

Erhu heli kuulete allolevast videost.