Mis on pentatooniline skaala kitarril ja kuidas seda mängida?

Algavad pillimängijad, kes õpivad muusikat tõsiselt (muusikaõppeasutustes või pädevate eraõpetajate juures) ja õpivad kõiki põhikursuse juurde kuuluvaid sellega seotud erialasid, saavad praktiliselt esimestest teoreetilistest tundidest teada, et on olemas 2 tüüpi skaalasid: duurid ja kõrvalerialad. Ja iga skaala sisaldab 7 järjestikust heli kõrgust. Näiteks üheoktavilises C-duur skaalas on helid järjestatud järgmises järjestuses: Do-Re-Mi-Fa-Sol-La-Si ja seejärel algab uuesti sama helide jada, kuid erinevas järjekorras. oktav, kõrgem. Sama juhtub A-moll skaalal: La-Si-Do-Re-Mi-Fa-Sol-La. Muusikalise kirjaoskuse ja elementaarse muusikateooria õppimise etappidel ei anta õpilastele aga teavet sellise skaala kohta nagu pentatoon. Sellest see artikkel räägibki.

Pentatooniline skaala koosneb sama klassikalise molli või duurviisi helidest, kuid 2 skaalatooni, mis tekitavad diatoonilises skaalas pooltooni intervalli (ja ei kuulu põhitriaadisse), on pentatoonsest jadast välja jäetud.

Pole täpselt teada, kes muusikutest ja millal kasutas seda režiimi esimesena uue muusika komponeerimiseks, improvisatsioonideks või fantaasiateks olemasolevate teoste teemadel. Nüüd ei mängi ainult trummar pentatoonset skaalat, kuna ta ei saa muusikalisi helisid välja tõmmata - ainult löökpille (müra, ilma teatud kõrguseta). Kuid enamik muusikauurijaid kaldub endiselt uskuma, et pentatooniline skaala on tõenäoliselt bluusikitarristide leiutatud kitarri "trikk", kuna bluus ise on üles ehitatud just pentatoonilistele improvisatsioonidele ja meloodiatele. See vähendatud närvilisus on kõige mugavam kitarri mängimiseks. - see võimaldab teil leiutada, võiks öelda, liikvel olles, üha rohkem soolopartiisid ja polüfooniaid. Just selleks on kitarri pentatooniline skaala: mugavate improvisatsioonide, kaunite soolode ja ebatavaliste akordide jaoks.

Nagu klassikaliste skaalade puhul, on ka pentatoonilistel skaaladel kaks režiimi: duur ja moll. Ja pentatoonilised skaalad on üles ehitatud vastavate muusikahelide diatooniliste jadade alusel. Kõige mugavam on seda kaaluda C-duur ja selle paralleeli A-moll näitel.

C-duur skaalal III ja IV astme (noodid Mi ja Fa), samuti VII ja I astme vahel (noodid C ja Do) moodustavad helikõrguse intervallid pooltooni. A-moll skaalal on helid samad, mis C-duur, kuid need on erinevas järjekorras (alates A-st). Seetõttu säilitatakse loomulikult pooltoonide intervallid samade helipaaride (Mi-Fa ja Si-Do) vahel, kuid alles nüüd on neil täiesti erinevad sammunumbrid:

• noodid Mi ja Fa on vastavalt V ja VI kraadid;
• märgib C ja Do - vastavalt II ja III etappi.

Pentatoonilises skaalas kõrvuti asetsevate helide vahel pooltoonid puuduvad (need elimineeritakse 2 astme elimineerimisega). Need sammud on (nagu me just avastasime):

• duur-pentatoonilises skaalas - IV ja VII aste;
• minoorses pentatoonilises skaalas - II ja VI astmes.

Loomulikult eemaldati kahest helipaarist igas fretis need, mida toonikolmkaadid ei sisalda (värina põhiakordid). Meie näites (paralleelsed skaalad C-duur ja A-moll) on helid Fa ja C eemaldatud. Seetõttu näevad pentatoonilised C-duur ja A-moll jadad välja sellised.

Pildil on C-duur ja a-moll klassikalistest skaaladest eemaldatud astmed (kriipsutatud helid) ning alles jääb just nende režiimide pentatooniline jada.

Mängimise ja improviseerimise mugavuse huvides on kitarristid välja töötanud nn pentatoonilised kastid, mis on ühe või teise pentatoonilise skaala helide jada, mis ei ületa 4 või 5 fretti, kõigil 6 kitarri keeltel. Neid karpe esitatakse õppematerjalides sageli graafiliselt: kitarri kaela skemaatilisel kujutisel koos ääriste ja keeltega. Sellistel skeemidel on keelpillide vajutamise kohad tähistatud ringidega, mõnikord mitmevärvilistega, et esile tõsta improvisatsioonis kasutatavat toonilist heli või abinoote.

Pentatoonilise skaala jaoks on 5 sõrme asendit.Allpool on nende positsioonide graafilised diagrammid. Diagrammidel tähistavad värvilised ringid toonilist heli. Sel juhul võetakse arvesse helist G (Sol) pärinev minoorset pentatoonikat.

Näiteks mis tahes asendi poksimine näidatud G-molli pentatoonilise skaala kohal on lihtne A-molliks tõlkida: selleks peate liigutama kogu sõrmitsemist või osa sellest toonihelist paremale piki fretboardi 2 võrra. frets (suurendada 1 tooni võrra).

Kastide teine ​​omadus on see, et nende puhul kehtib klahvide paralleelsuse põhimõte.. See tähendab, et mis tahes kasti a-moll helide pentatooniline jada kehtib ka selle paralleelduuri puhul. Ehk siis pentatoonilise A-molli poksisõrmus sobib igati C-duuri pentatoonilise skaala mängimiseks. Sama reegel kehtib ka kõigi teiste paralleelsete duur-moll paaride kohta.

Lisaks on blues pentatonic mõiste, mida iseloomustab ühe või mitme nn bluusi noodi olemasolu, mis põhineb minoorsel pentatoonilisel järjel.

Algajatele kitarristidele on kasulik õppida pentatoonilist skaalat õigesti mängima. Siin on mõned näpunäited professionaalidelt.

• Kõigepealt tuleb selgeks õppida kõik 5 pentatooniliste sõrmede asendit. See aitab teil kiiresti meelde jätta nootide asukoha kitarri piirdelaual ja arendada oma kuuldeaparaati. Soovitatav on ka esitatavad noodid valjusti laulda.
• Parem on alustada õppimist a-moll pentatoonilise skaalaga. Teie ees peab olema kas poksiskeem või märkmed või vahekaardid, et mitte eksida.
• Pentatooniline skaal mängitakse nii: alustage kuuenda keele esimesest helist ja liikuge ülespoole liigutades järjestikku esimese keele viimase noodini.. Sel juhul järgitakse rangelt kindlaksmääratud sõrmitsemist. Sõrmi ei saa vahetada. Seejärel tuleb mängu katkestamata allapoole liigutusega naasta kuuendal keelel algse heli juurde.
• Kui mängu mängitakse vahendajaga elektrikitarriga, peate mängima muutuva löögiga: esimene heli on allapoole suunatud löök, teine ​​on alt üles ja nii edasi, muutes iga heliga löögi suunda.
• Klassikalisel kitarril mängitakse skaalasid tavaliselt 2 sõrmega vaheldumisi.. Parem oleks aga mitu võimalust, näiteks: i-m, m-a, m-i, a-m. Las kõik sõrmed arenevad võrdselt.

Basskitarril peaksite mängima pentatoonset skaalat vastavalt oma skeemidele (samuti 5 asendis), mis on esitatud allolevatel piltidel. Võib osutuda vajalikuks skaalat jätkata, kui kitarril pole standardset 4 keelt, vaid 5 või isegi 6 keelt. Basskitarri puhul tuleb harjutada skaalade mängimist nii sõrmede kui ka nokiga.