Vabadus ja üksindus: mis vahe on ja mis on parem?

Sotsioloogid ja psühholoogid peavad üksindust tänapäeva ühiskonna probleemiks. Paradoksaalsel kombel keelduvad inimesed avaliku arvutisuhtluse ajastul üha enam suhtlemast ja üksteisega suhtlemast, isoleerivad end ja eemalduvad ühiskonnast. Samas põhjendavad nad oma valikut täieliku sisemise vabaduse, ühiskonnast sõltumatuse, sotsiaalsete stereotüüpide ja üldtunnustatud standarditega. Mis vahe on üksindusel ja vabadusel? Kas üksikut võib pidada vabaks ja vastupidi?

Üksindus ja vabadus ei ole samaväärsed mõisted. Igaüks neist tähistab indiviidi erilist seisundit, mis on moodustunud mitmete väliste ja sisemiste tegurite mõjul.

Nii et definitsiooni järgi "Vabaduse" all mõistetakse tavaliselt indiviidi seisundit, milles ta on oma tegude põhjus. Lihtsamalt öeldes on vaba inimese igasugune tegu tema iseseisva otsuse tulemus, mis põhineb tema enda motiividel, põhimõtetel, kogemustel, isiklikul kogemusel. Vaba inimese teod ei teki välistegurite (loomulikud, sotsiaalsed, inimestevahelised) mõjul.

Omakorda mõiste "üksindus" viitab sotsiaalsete kontaktide täielikule puudumisele üksikisikus, tema füüsilise ja vaimse suhtluse kaotamisele ühiskonnaga tervikuna. Psühholoogid eristavad positiivset ja negatiivset üksildust – seisundeid, mis tekivad väliste või sisemiste tegurite mõjul. Positiivne üksindus (üksiolek) on seisund, mille poole inimene mingite sisemiste tegurite mõjul (näiteks emotsionaalse või füüsilise väsimuse tõttu) vabatahtlikult pürgib. Negatiivne üksindus (isolatsioon) on seisund, kus indiviidi suhtlemine ühiskonnaga on väliste tegurite mõjul täielikult kadunud: loomulik, sotsiaalne.

"Vabaduse" mõiste põhineb väitel, et iga inimene on oma mõtetes, otsustes ja tegudes vaba. Kuid see ei tähenda, et inimene võib teha, mida tahab, rikkudes või piirates teiste ühiskonnaliikmete õigusi. Vabadus ja lubavus on põhimõtteliselt erinevad mõisted, mida tuleks üksteisest eristada.

Seega teeb vaba inimene otsuseid ja tegusid, juhindudes mitte ainult oma motiividest, vaid ka sotsiaalsetest normidest, väljumata üldinimlike väärtuste, moraalsete ja eetiliste põhimõtete raamidest. Seevastu lubavus tähistab indiviidi sellist seisundit, kus tema tegevus on sageli vastuolus universaalsete väärtuste, moraali- ja õigusnormide süsteemiga.

Eksperdid märgivad üksinduse psühholoogilise komponendi tähtsust, mille tõttu võib see seisund olla nii negatiivne kui ka positiivne. Inimese vabatahtlik eneseisolatsioonisoov võib tuleneda tema isiklikust väärtussüsteemist, maailmavaatest, enesehinnangust, eksistentsiaalsetest otsingutest (elu mõtteotsingutest). Olles vaba inimene, teeb inimene iseseisvalt otsuse isolatsiooni kohta ja tegutseb isiklikest motiividest juhindudes.

Märkimisväärne on uudishimulik nähtus, mida nimetatakse "üksinduseks rahvahulgas". Sotsioloogid ja psühholoogid seostavad seda arvutitehnoloogia intensiivse arenguga, mis on dramaatiliselt avardanud inimese suhtlus- ja sotsiaalse suhtluse võimaluste välja. Sotsiaalsete võrgustike, kiirsõnumite, arvutiprogrammide tekkimine kaugsuhtluseks avaldas ühiskonnale täiesti ootamatut, oodatule vastupidist mõju.

Aktiivse soovi asemel sotsiaalseid kontakte suurendada, hakati end suhtluses teadlikult piirama, vältides igasuguseid suhtlusvahendeid teiste ühiskonnaliikmetega. Psühholoogid seostavad seda nähtust info üleküllusega, mida teadusringkondades nimetatakse "infoväsimuse sündroomiks".

Psühholoogid seostavad üksindustunnet sageli depressiooni tekkega, mis mõjutab emotsionaalset, ülitundlikku olemust. Sel juhul võib üksindustundega kaasneda vaimsete suhete kadumine ühiskonnaga ("keegi ei mõista mind"), pakutud normide ja reeglite eitamine ja tagasilükkamine ("see pole minu jaoks", "see on võõras". mulle").Ent ka sel juhul ei lakka inimene olemast vaba, tegutsedes oma veendumuste ja põhimõtete raames. Teadlik ühiskonnast eemaldumine on inimese tehtud otsuste tulemus.

Erialakirjanduses tõlgendatakse üksindust peaaegu alati negatiivselt. Inimesel, kes kogeb sügavat üksindustunnet, on negatiivsed emotsioonid: apaatia, solvumine, viha, agressiivsus, depressioon, vaimne valu, tüütus, kadedus. Vabadustundega seostavad psühholoogid omakorda positiivseid emotsioone: kergustunne, hüppeline tõus, iseseisvus, vaimse jõu tõus, tiibade tunne selja taga.

Filosoofilisest vaatenurgast on iga inimene korraga vaba ja üksildane. Teatavasti tuleb iga ühiskonna esindaja siia maailma ja jätab selle rahule. Selle fakti mõistmine võimaldab kujundada neutraalset (mis on loogiline ja õige) suhtumist üksindusse kui indiviidi loomulikku seisundisse.

Psühholoogid peavad oluliseks tajuda üksindust inimese enda poolt. Positiivselt meelestatud inimesed kasutavad seda seisundit isiklikuks kasvuks, füüsiliseks ja vaimseks arenguks. Üksindus väljendub sageli loovuses: luules, muusikas, maalis, skulptuuris. Sellises seisundis inimene justkui lõikab endast ära ühiskonnast tulevad mittevajalikud infovood.

Võimalus teha iseseisvaid otsuseid, mis juhivad edasisi tegevusi, on inimese vabadus. Iga inimene on oma otsustes ja tegudes vaba ning ükski väline jõud ei suuda seda vabadust piirata (muidugi juhul, kui inimtegevused ei ole vastuolus üldtunnustatud väärtuste ja õigusnormidega). Inimese vabadus väljendub ka selles, et tal on õigus iseseisvalt hinnata oma hetkeseisu.